Võsasaega võistlejad on iga päev tegeliku töö juures
Metsanduslike kutsevõistluste lahutamatu osa on noorendike hooldajate mõõduvõtt, kus võsasaemehed panevad proovile nii oma osavuse, kiiruse kui ka puuliikide tundmise. Neid võistlusi on juba pikka aega korraldanud ning ühtlasi peakohtunikuks olnud Riigimetsa Majandamise Keskuse kirde piirkonna metsakasvatusjuht Ilmar Paal, kes jagab oma mõtteid nii sellest võistlusalast kui ka noorendike hooldamisest laiemalt.
Varasem korraldaja Raplamaa mees Uno Treier loobus aastal 2008 vanuse tõttu võistluste korraldamisest. Treier korraldas juba uue süsteemi järgi, kus kasutati stendivõistlusi, varem toimusid kõik alad metsas. Unoga tegime neid võistlusi algul ka koos, käisin nö õpipoisiks. Ühel hetkel ütles ta, et nüüd on aeg, et hakka ise tegema.
Mis olid põhilised erinevused vana ja uue süsteemi vahel?
Olen metsameeste võistlustel käinud alates ülikooli ajast, umbes aastast 1978. Sel ajal nähti väga suurt vaeva noorendiku hooldajate võistlusplatsi ettevalmistamisega. Võistlus toimus küll juba võsakatega, enamus olid Läti Secor saed, osad ka Rootsi päritolu. Iga võistleja jaoks püüti leida võimalikult võrdsed tingimused, otsiti põhimõtteliselt ühesugused ja ühesuurused metsatükid, mida vajadusel natuke kohendati ülearuste puude välja raiumisega. Võistlus käis aja peale, pärast komisjon hindas kõik puude kaupa üle. See oli väga suur töö. Selliseid asju, mis on nüüd juurde mõeldud, näiteks saemontaaž, ei olnud, oligi ainul noorendike hooldamine.
Tasapisi on juurde tulnud näiteks puuliikide tundmine. Metsas tehtav katse on läinud kultuurist loodusliku uuendusega metsa üle, sest kultuuris ju otsustada suurt midagi ei ole.
Ajafaktori kaal on vähemaks jäänud, vähemalt metsas toimuval osal, puude tundmisel on suurem kaal.
Kas see oli pigem nagu kultuurihooldus või valgustusraie?
See oli midagi vahepealset. Oleme ausad, sellel ajal olid noorendike tase ja nõuded metsas ka teistsugused. Hooldamiseks ei olnud piisavalt aega ja raha. Ka mõisted on aja jooksul muutunud. Aga praeguses mõttes oli tollane võistlusplats pigem selline kultuur, kus oldi tööga vähe hiljaks jäädud.
Kas võistlesid ka ise?
Noorendike hooldamises pole ma võistleja kunagi olnud. Metsameeste võistlustega puutusin siiski pidevalt kokku, tegin kergejõustikku. Seega olin kogu aeg kambas. Juba sellel ajal oli Kirde piirkonna võistkonna kokkupanek minu vedada. Üksiti tuli ära korraldada ka noorendike võistlus.
Ükskord peaaegu oleksin saanud ka ise võistlema, aga siis meie metsandusdirektor keeras nende kutsetega natukene üle võlli, ütles, et igasugused asjapulgad ei tule siin proffidega võistlema. Metsaülemad solvusid, sest nemad tegid ise ka neid alasid, kuna metskonnas enam polnud raietöölisi, keda saata.
Kettsaega raiespordialad on kõrgel tasemel ja peetakse ka maailmameistrivõistlusi, ainult et metsas on tegeliku raietöö maht on nihkunud suuresti masinate kätte. Aga võsasae mehed on iga päev tegeliku töö juures ja seda tööd jätkub ja seega ka võiks võsasaagide võistluse traditsioon kindlasti jätkuda.
Praegu hoiavad kutsevõistlusi üleval erasektori mehed, RMK osa on jäänud aastatega vähemaks. Võsasaemeeste hulgas on praegu palju umbkeelseid ukrainlasi, kellel on küll raietöölise III kutse olemas, aga neid ei huvita Eesti elu ega tegemised või erialal võistlemine. Neid huvitab raha ja tööd tehakse raha saamiseks
Kas ukrainlased on metsas tublid tegijad?
Need, kes teevad, teenivad hästi. Ilmselt saaks asja palju paremaks, kui nad saaksid keelest aru. Paljud räägivad lõunapoolseid murdeid, nad saavad vene keelest küll midagi aru, aga kui jutt läheb konkreetseks, siis läheb raskeks.
Kas sealsed looduslikud tingimused on ka sedavõrd erinevad, et meie loodust tuleb neile ekstra selgitada?
Okaspuu on nende jaoks haruldane asi, aga sellega on lihtne, okaspuu on enamasti istutatud ja tuleb alles jätta. Tegelikult on nad üsna püüdlikud õpilased, enne praegust täiemahulist Ukraina sõda tulid siia Eesti-Soome mõistes Kalevipojad, mehed, kes tahtsid tööd teha ja raha saada. Meie oma saemehed töötavad samal ajal üle lahe. Kui sõda algas, siis osad jäid siia, teised läksid sõtta. Minu piirkonnast läksid pooled mehed kodumaad kaitsma. Nende kohad täideti sõjapõgenikega, kes reeglina on suurlinna inimesed, nendest mõnda metsatöö huvitab, mõnda mitte. Kui huvi on, võib selle töö hästi selgeks õppida, aga kui ei huvita, siis asjast asja ei saa.
Kas kutsevõistlused on aidanud ka Eesti inimesi selle töö peale meelitada või oskusi parendada?
Kindlasti on sellest abi olnud, kasvõi selles mõttes, et võsamehed on hakanud omavahel suhtlema. Tean mehi, kes ütlevad, et tulevadki võistlustele sellepärast, et teisi näha ja mõtteid vahetada. Juurde on tulnud ka päris häid Luua Metsanduskooli haridusega noori, kes küll veel ei ole otsustanud, kas neil töö, teiste hobide ja pere kõrval võistluseks aega jääb. Ei saa ju nii, et pere on nädal aega söömata, kui võistleja köögilaua taga sae monteerimist harjutab.
Igal juhul on need võistlused pigem ikkagi kasuks, tuletavad meelde, et selline ala on olemas. Maal on tööd vaja, eriti sellist, mille eest keegi ka maksma nõus on. Võsasae tööd kindlasti jätkub ja praegu on erametsanduses palju häid tegijaid.
Olen kuulnud, et tegijaid pole isegi maal kusagilt võtta.
Selle asja rikub hangete kord riigimetsas. Euroopa hankepassis on kahe olulise numbri kõrval 15 lehekülge mõttetusi, mida mees peab kirjutama. Sellega me lõikame ära kohaliku inimese, kes tahaks tööle tulla. Hangete kord soosib nn peatöövõtjate teket, kellel all siis tegelikud tegijad hiljem tööd leiavad ning rahad jagavad.
Millisena näed kutsevõistluste tulevikku?
Need ajad, kus võistlusi pidi käsu korras tegema on möödas. Vahel on mul häbi mitmekordse korraldaja Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna ees, kes hirmsasti püüavad, ja siis metsamehed jätavad külma kõhuga kasvõi pealtvaatajaks tulemata. Tulge metsameeste mekasse, meenutage vanu aegu! Kas me oleme tõesti metsanduses nii pettunud? Kohati olen mina ka, aga selles ei ole süüdi need, kes võistlustel osalevad või neid korraldavad.
Eesti Metsaselts, Luua Metsanduskool ja Järvselja metskond on kutsevõistluste korraldajatena väga hea kombinatsioon. RMK aitab loodetavasti kaasa ning Eesti Metsateenijate Ühing on alati toetamas. Aga natuke kurb on küll, kui peamiselt vanadest meestest koosnev metsateenijate ühing (kuhu kuulub ka Ilmar Paal - toim) kolmandat aastat järjest kutsevõistluste üldvõidu võtab. Esimene kord tegime seda selleks, et noortele lohedele koht kätte näidata. Ja nüüd on meil
lisaks erasektorile vastasteks mõned üksikud RMK entusiastid. Luua kool on mingil määral esindatud, Eesti Maaülikool ei leia endas jõudu võistkonna kokkupanekuks. Meil kõigil on jube kiire, aga sotsiaalmeedia kõrval võiks selline otsesuhtlemise vorm ikkagi jääda.
Viimane küsimus: milleks ometi on seal võistlusel vaja kiiruse peale seibe lõigata, mida see metsatööle juurde annab?
Metsas ei anna see tõesti mitte midagi juurde, aga ta arendab silmamõõtu. See ala tehti tegelikult omal ajal selleks, et tuua juurde midagi uut ning oleks vaatajale atraktiivne ja annaks võimaluse kiirusepunkte teenida. Muidu oli nii, et kui mõni ala ebaõnnestus, ei olnud ennast enam millegagi parandada. On võistlejaid, kes on välja arvestanud, et tema kiiruse juures on seibe mõttetu lõigata, ta kaotaks sellega ja ta ei lõikagi. See on valiku küsimus, igaüks saab oma tugevamaid külgi näidata.
Loe lisaks
kutsevoistlused@gmail.com
+372 5893 3339